BLOGI

Sisuturundus on praegu turunduses kuum sõna. Paljud firmad on aru saanud, et nende klienti ei huvita vilkuvad bännerid ja pealetükkiv reklaam, küll aga loeksid nad võib-olla mõnd lugu.

Kõige lihtsam mõte tundub olevat osava kirjutaja palkamine, kes sulle need lood justkui imeväel pliiatsist välja võluks. Paraku nõnda lihtsustatult asjale lähenedes enamasti soovitud tulemust ei tule. Mida siis teha?

  • Tee esmalt enda jaoks kindlaks, mis lugu sa tahad rääkida ja kellele sa tahad seda rääkida. Kas sul üldse on midagi rääkida? Või oled lihtsalt kuulnud, et sisuturundus on popp, kõik sellega tegelevad ja me võiks ju ka siis sellega tegeleda.
  • Sõnasta selgelt, mida sa tahad. Ajakirjanik võib olla osav kirjutama (ja ongi), aga mõtteid lugeda me siiski ei oska.
  • Kommunikatsioon ja koostöö on hea sisuturundusloo valmimise alustaladeks. Omavahel suheldes ja asja arutades on võimalik leida peaaegu igale teemale sellised vaatenurgad, et neid oleks huvitav lugeda. Ka pealtnäha igavast teemast võib kooruda midagi põnevat, kui asja lahti seletada.
  • Ole valmis suhtlemiseks, materjalide jagamiseks, ka pealtnäha asjatundmatutele küsimustele vastamiseks. Vasta küsimustele, ole avatud dialoogiks. Ajakirjanik ei ole kardioloogia, ventilatsioonisüsteemide või turismispetsialist ning ta peabki küsima selliseid asju, mis sinu jaoks tunduvad ehk elementaarsed. Samas oskab ta panna ennast lugeja rolli ja tegelikult küsib just neid küsimusi, mis tekivad lugejal.
  • Sisuturunduses kehtib vägagi põhimõte, et töö on tellija materjalist. Kui sul materjali pole või sa pea vajalikuks seda jagada, siis pole väga mõtet oodata mingit imelist tulemust. Hea sisuturunduslugu ei valmi nii, et kutsume enda juurde ajakirjaniku, kiidame talle ennast tund aega ja siis ta kirjutab sellest materjalist 10 briljantset lugu.
  • Anna tagasisidet! Hüva, me oleme eestlastena harjunud, et kui mingit vastust ei tule, siis tähendab, et asjad on hästi. Samas on see kurb, sest tegelikult ei maksa viisakus palju. Ja minu arvates on elementaarne viisakus, et kui sa oled saanud töö, mis sulle sobib, siis sa ka väljendad seda. E-kirja saatmine lausega “Aitäh! Sain töö kätte ja kõik sobib!” võtab aega alla minuti.

 

Kõik, kes on kunagi töötanud ajalehes või ajakirjas, teavad, et tähtaeg on püha. Deadline´st ei saa üle lasta. Ning jutt ei käi ainult väljaande trükkiminemise tähtajast, vaid ka sellele eelnevatele tärminitele. Kohe selgitan.

Mõnikord küsivad intervjueeritavad minult, et “mis sul selle loo trükkiminemise tähtaeg on?”. Ekslikult arvatakse, et see kuupäev ja kellaaeg võiks kuidagi puudutada inimest, kellega on andnud väljaandesse intervjuu. Paraku eelneb hetkele, kui trükifail saadetakse trükikotta, pikk protsess – lugu toimetatakse, kujundatakse, tehakse keelekorrektuur. Kõik need etapid võtavad aega ja kõiki neid teeb erinev inimene, kes samaaegselt töötab mitmete lugude kallal. Ehk et kogu protsess peab toimima kui õlitatud masinavärk. Selleks aga on vaja kinni pidada tähtaegadest. Nõnda välditakse tööde kuhjumist ja võimalikult kiirustamisest tulenevaid vigu. Kujutage ette kujundaja elu, kes saab 3 päeva enne ajakirja trükkiminekut terve hunniku hilinenud lugusid? Veelgi pingelisem on tähtaegade teema päevalehes. Seal ei räägita tähtaegadest mitte päevadega, vaid tundidega.

Ma armastan tähtaegu. Kui tellija pole seadnud tööle konkreetset lõpptähtaega, siis teen seda ise. Ja ma panen endale ka tähtajad alustamiseks – ikka selleks, et ei tekiks asjade kuhjumist. Väga harva olen sunnitud küsima ajapikendust ja ei saa lubatuga tähtajaks valmis. See on jällegi talumatult halb tunne – ei lase magadagi.

Tähtaegadest kinni pidamine tundub aga olevat paljude jaoks väga keeruline teema. Samas on see meie valdkonnas nii oluline küsimus, et kui on juba teada, et mõnel inimesel on raskusi oma aja planeerimisega ja ta ei saa lubatud ajaks valmis, siis ma temalt tööd ei telligi. Saamatus tähtaegadega on esimene punkt, mille põhjal ma praagin välja oma kaasautorid.

Mida ma ise teen selleks, et korraga hallata suurt hulka tähtajalisi töid:

  • Kirjutan kõik tööd üles. Nii ei unune ükski asi ära ega jää lubatud tähtaeg kahe silma vahele. Tellija saab olla kindel, et lubatud ajaks on tal minult töö olemas.
  • Panen endale tähtajad, millal on vaja midagi alustada, et jõuda lõppu õigel ajal. Kui paralleelselt jookseb mitmeid projekte, on selline ajahaldamine minu arvates vältimatu.
  • Ei lase ennast uinutada kaugel olevast tähtajast. See on hästi levinud lõks! Tundub inimlik mitte veel tegeleda asjaga, mida on vaja alles mitme nädala või kuu pärast.
  • Eelmisest punktist tulenevast – hakkan kohe tööga pihta. Ka teema peale mõtlemine, tähtaegade korrastamine ja selleks aja planeerimine on juba alustamine.
  • Lõpetan tööd enne tähtaega. Seda katsun teha iga loo ja projektiga, sest mulle lihtsalt meeldib nii. Teadmine, et tähtaeg on homme, aga mul on asi juba valmis, annab kirjeldamatult hea tunde. Nii võidan aega valmis töö rahulikuks üle vaatamiseks (ja imetlemiseks:)).
  • Ei raiska aega tähtaegadega üle kurtmisele. Teate küll neid FB postitusi, kus inimene kurdab, et tal on vaja homme esitada lõputöö, aga kuidagi ei jõua valmis. Ja järgneb päevapikkune arutamine, kuidas ikka tõesti ei jõuagi valmis. Tegemist on puhtakujulise ajaraiskamise ja asendustegevusega. Ehk et – stardirada nulliks ja ei mingit kurtmist iseenda võetud tähtaegade pärast!

 

Olen vabakutselise ajakirjanikuna tegutsenud 6 aastat ning selle aja jooksul kohanud peamiselt kahesugust suhtumist sellesse eksisteerimise viisi. Kõigepealt imestatakse, et ma ikka veel ei ole nälga surnud (sest selle vaate kohaselt võrdub vabakutselisus absoluutse virelemisega) või siis õhatakse kadedalt: „mis sinu elul küll viga, sa ju vabakutseline, tööl käima ei pea!“.

Viimane arvamus paneb mind tavaliselt naeru pugistama. Jajaa, vabakutseline inimene teadupärast ju muud ei teegi, kui magab poole lõunani kodus, jalutab niisama ringi või vahib päevad otsa televiisorit…

Jutt virelevatest vabakutselistest on aga minu kogemuse järgi küll müüt. Kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, siis ei tule eriti kedagi ette. Vastupidi, kõik on oma eluga enamvähem rahul, sest saavad teha tööd paindlikult ja omale sobivas tempos.

Möödunud aastal käisin ühel Ajakirjanike liidu korraldatud seminaril, kus just vabakutselisusest ajakirjanduses räägiti. Sealt jäid kõlama mõned ideed, millele vabakutselisena tegutsevad ajakirjanikud võiksid kindlasti mõelda:

  • Looge oma firma, et saaksite tellijale arveid esitada. Paljud ettevõtted eelistavad neid partnereid, kellega saab korrektselt arvetega suhelda, selle asemel, et tegeleda honoraride arvestamisega. Saladuskatte all võin öelda, et parem veel, kui teie ettevõte oleks ka käibemaksukohustuslane.
  • Arvesta oma aega rahaliselt. Tee kindlaks, millega sa üldse tegeled ja kui palju millelegi aega kulutad. Aeg on ainuke, mida on sul müüa ning seda ei maksa raisata.
  • Lepi tellijaga tööd vastu võttes kokku, et kui töömaht suureneb töö käigus oluliselt, siis vaadatakse ümber ka tasu selle eest.
  • Vabakutselisuse maailmas on kõige tähtsam usaldusväärsus. Tähtaegadest ja lubadustest kinni pidamine on A ja O. Ei tohi ära kaduda, ei tohi jätta tööd kokkulepitud ajaks tegemata ega ei tohi teha haltuurat kvaliteedis. Samas – näidake mulle ala, kus see nii pole?
  • Ära alahinda oma aega ja tööd. Tee kindlaks, kui palju pead sa küsima töö eest hinda, et mõistlikul kombel ära elada. Võimalik, et mõni klient kaob, kuid kui oled kõrge töökultuuriga, siis väga võimalik, et mõne aja pärast räägite juba uuesti suurematest numbritest.